Lähedase surm on alati raske sündmus. Me kõik kogeme elu jooksul suurt kaotusvalu. Isegi teadmise juures, et surm on elu osa, ei ole me tihti oma lähedase lahkumiseks valmis. Sellisel hetkel on väga raske õigeid sõnu leida. Mõtleme, mida oleks lohutav kuulda, samas muretseme vale asja ütlemise pärast. Meie kaastunne surma puhul ei saa kaotada lähedase kaotamise valu, kuid need võivad aidata leinaval inimesel tunda end armastatuna ja toetatuna.
Siia lehele on kogutud erinevad leinasalmid ja leina luuletused, mida saab lisada leinakuulutusele või pärjale. Mõni postitab lahkunust pildi sotsiaalmeediasse (Facebook, Instagram vm) ja lisab mälestusluuletuse. Lillepoodides ja postkontorites müüakse ka kaastundeavalduse kaarte, kuhu on juba lühike leinasalm/leinaluule sisse kirjutatud.
Sisukord:
Leinasalmid ja leinaluuletused
Ei tulek ega minek pole meie endi teha,
vaid see, mis sinna vahele jääb…
ja see on elavate mäletada.
Koos käidud teed ei rohtu,
koos oldud aeg ei unune…
Elulõng sul katkes äkki,
liialt ruttu kustus päev.
Minu meel ikka veel räägib Sinuga.
Minu süda ikka veel otsib Sind.
Minu hing teab, et Sa oled rahus.
Sinust mälestus me hinges elab.
Sinu hääl veel kõrvus kõlab.
Kurb on, et iial ei tule sa tagasi.
On ääretult valus, aeg seda ei muuda.
Ja kuidas ka paluks, sa tulla ei suuda…
Tuul kurvalt puudeladvus kiigub, on tühjaks jäänud koduke.
Tuul puude ladvus tasa liigub me vaikses leinas langetame pea.
Las küünlasära mälestusi paitab ja vaikselt kaotusvalu leevendada aitab.
Elu on laul, on lihtne ta viis.
Heliseb korra ja vaikib siis.
Liig vara katkes elutee,
Sul palju tegemata jäi.
Kas kuuled, kuis nutab Su kodu, Su puudust leinates sääl.
Talle kaaslaseks vihmade sadu, kus piiskadel pisara hääl.
Ei aastad mööda inimelu pikkust, vaid tööd ja teod on elu sisu ning rikkus.
Päike paitagu Su kalmu, kuu ja tähed valvaku.
Ükski inimene ei kao jäädavalt.
Ta tuleb meie juurde taas lille või liblikana.
Ta elab neis, kes teda armastasid.
Las olla maa Sul pehme säng
ja katteks kerge muld.
Kunagi kord lõpeb kõik, ka siis,
kui raske on uskuda.
Mälestust sa hella pälvid, pälvid austust sõnu häid.
Mälestuste kauneid jälgi meile hinge sinust jäi.
On tundeid, mis iial ei sure,
ja mälestusi, mida aeg ei vii.
Sinu kodu nüüd seal, kus on linnutee,
see helendav rada kui sädelev kee.
Suvesoojas läksid sa teele, mälestus sinust jääb alati meelde.
Kusagil õitsevad meelespead, tasa liiguvad tuules.
Mälestus kaunis ja hea kestab igavesti hinges.
Aeg on täis valusaid pisaraid,
kuid on ka täis hetki,
mis iial ei unune.
Mu kaotus on suurem, kui aimasin ma,
tahaks olla su juures, kui olla vaid saaks.
Elu on tundmatu tee, iial ei tea, millal lõpeb see…
Emake, Su hoolt ja vaeva ei me suuda unusta.
Maga vaikselt, puhka rahus – südamed on Sinuga.
Mälestuste päiksekullas, jääd sa ikka meiega.
Üks tee on lõpuni käidud, üks süda on vaikinud.
Ajajõgi voolab, lõpeb leinatee,
Sinu hingesoojus kaua meeles veel.
On igal oma päevatee ja oma tõde rinnas.
Kuid ühine on siiski see, et kõigil tuleb minna.
Meist igaüks saab kingituseks aja,
ta kestust keegi me ei tea.
Sinu ajast sai ajatu tee…
Nüüd tõuseb kõrge tähekaar su ette
– see taevatare sinisäras värav.
Pikk ja tööderohke oli sinu elutee,
nüüd igavikku jõudis see.
Kurb on nüüd kodu, tühi ja külm,
pisaraid valab me kõikide silm.
Jõudsid elus palju anda,
jõudsid muret, rõõmu kanda,
kuni lõppes elutee.
Me südameis Sa ikka elad,
jääd mõttes meie keskele.
Kui palju hellust, armastust, puhkab mulla all.
Miks kaitseingel kokku pani tiivad
ja igavikku lasi minna Sul?
Üks paigake siin ilmas on, kus varjul truudus, arm ja õnn.
On sinu jaoks kõik tormid vaibunud,
su paat on jõudnud igaviku randa.
Ei astu enam jalg üle me ukseläve, ei ole kätt tervitamas meid.
Tähtede taga kord koidab taevas.
Leinakuulutused ja leinasalmid pärjale
Sageli on raske leida sõnu oma tunnete väljendamiseks, kui meie lähim lahkub igaveseks. Kui leiname kaotust, on vaja ka oma tundeid õigesti väljendada. Sügav kaastunne lähedastele. Lühikesed kaastundeavaldused ja leinasalmid leinakuulutusele või pärjale.
Mälestame kurbuses alati rõõmsat ja abivalmis…
Vaikus ja rahu on Sinuga, head mälestused jäävad meiega.
Mälestades ja mäletades igavesti…
Olgu vaikne tuulekohin unelauluks sinule …
Sa uinusid oodates, jättes meile mälestused.
Unenäos me kohtume, mälestustes elame.
Mälestus sinust on õrn asi südames kanda.
Mälestame head sõpra…
Südamlik kaastunne kõigile lähedastele.
Mälestame heasüdamlikku…
Langetame leinas pea ja avaldame sügavat kaastunnet…
Mälestame leinas muhedat ja abivalmis…
Sa meie vastu olid helde, hea, su inimlikku soojust mälestustes kalliks peame.
Jää hüvasti, kallis…
Muld ei kõike matta saa, mälestus jääb elama.
Olid ja jääd küünlaks kustumatu leegiga.
Head teed…
On kurbi hetki elus antud ja lahkumisi rohkem, kui vast peaks.
Head und, head und! Siin puhka rahus, tee käidud lõpuni.
Maga vaikselt, puhka rahus – südamed on Sinuga …
Südamlik kaastunne lähedastele…
Armastuse ja mälestusega.