Jõululuuletused

Jõululuuletused – 50 lühikest luuletust jõuluvanale lugemiseks

Jõulud – see on paljude jaoks pidude ja õnne aeg. Aeg rõõmustamiseks ja kingituste tegemiseks ning teiste abistamiseks. Aeg jõulusoovide täitumiseks. Saada jõululuuletus neile, kes on sinu jaoks erilised. Kirjuta luuletus postkaardile, saada e-meiliga või sõnumiga. Olenemata vormist, muudab pisike jõulusalm inimeste elu rõõmsamaks, kui annate neile teada, et mõtlete neile sellel erilisel aastaajal. Siit leiate jõululuuletused, mida saate jõulude ajal pere ja sõpradega jagada. Kui pikka salmi ei jõua pähe õppida, siis vaata: lühikesed jõululuuletused.

Hommikul, kui ärkasin,
kohe oma voodi ees
päkapikku märkasin
tukastamas sussi sees.

Kuuse jaoks ei ole vaja
väga palju ehteid.
Tema ootab lahket maja,
rõõmu, mis on ehtne.
Paksust metsast meie pärast
toodi teda siia.
Ta ei kasva meie pärast
suureks mitte iial.

Kas teate, kui tore soov on kuul?
Ka kuu tahab särada jõulupuul.
Ta südaööl kuusepuu latva läheb
ja okstele riputab taevatähed…
Kas pole siis ilus see jõulupuu,
mida ehivad tuhanded täjed ja kuu?

Mina magan, sest on öö.
Homme leian sussist komme.
Komme ära suss ei söö.
See ei ole sussi komme.

Karud, siilid, jaaniussid
panid akna peale sussid,
talve läbi aga nad
ise muudkui magavad.

Ega vaiksel talveööl
päkapikk ei maga –
tema siis käib luuretööl
meie akna taga.

Jõnkat-jõnkat, jõulud teel on!
Mina ootan pühi!
Aknalaual ikka veel on
suss mul siiski tühi…
Päkapikk, ma kardan seda,
üäevad segi ajas –
norskamas ma nägin teda
eile kaubamajas…

Elas kord üks päevapikk,
umbes pika päka jagu pikk.
Metsas suure kuusekännu all
oli väike majakene tal.

Meil on päkapikud käinud,
aga mina neid ei näinud,
nägin ainult kingipakke.
Nüüd ma hüppan rõõmust lakke,
tänama peab jõulutaati,
tema ju need kingid saatis!

Jõuluvanal habe ees,
ise paksu mantli sees.
Aga jalas on tal – vaata:
need ju naabrionu saapad.

Igast lumest ei saa memme,
igast taadist jõulutaati.
Iga lapse ellu küll nad
kuuluvad pea sünnist saati.

Mina olin täna pai,
päkapikult kommi sain.
Aga sina, jõuluätt,
kus on sinu kommikott?

Olen alles pisikene,
lühike on minu looke:
“Kallis jõuluvana, tere!
Palun anna piparkooke!”

Agar pagar ahjuplaadil
tegi piparkoogitaadi.
Ent kui taat sai võetud ahjust,
hakkas pagaril tast kahju.
Kahju oli taati süüa,
kahju oli taati müüa.
Mõtles: “Kuuse tippu ta
panen ehteks rippuma!”

Tintel-tantel,
tintel-tantel,
jänkul valge
karvamantel.

Kord eesel tellis jõulupuu
ja kutsus külla mära.
Siis sisse lendas kakaduu
ja puhus küünlad ära.
Kui jälle säras jõulupuu,
siis tehti palju kära
ja välja aeti kakaduu
ja kuusk see söödi ära.

Olgu kuused säravad,
verivorstid kõverad,
olgu pühad pidulikud,
jõulud rõõmsad, rahulikud.

Kuuse jaoks ei ole vaja
väga palju ehteid.
Tema ootab lahket maja,
rõõmu mis on ehtne.

Saabunud on jõulukuu.
Tuppa toome kuusepuu.
Kuusel küünlad põlevad,
lastel silmad säravad.

Magus piparkoogilõhn
tuleb meie köögist.
Piparkooke teeme me
täna õhtusöögiks.

Kui kätte jõuab jõulukuu
saab kuusest varsti jõulupuu.
Siis laps loeb salmi kuuse all
ja salm on hästi meeles tal.

Maailma laste palvel,
on julud selgi talvel.
Nii Lasnamäel kui Loksal
on küünlad kuuseoksal.

Uuel aastal palju õnne,
mida pole nähtud enne!
Kõva tervist, jõudu, jaksu,
rahakotti hästi paksu.

Särisegu verivorstid,
krõbisegu piparkoogid,
tulgu lund ja sõitku saanid,
mingi täide kõik te plaanid.

Sadagu vihma või siidpehmet lund,
ilusaim olgu teil jõulutund.

Päkapikk võiks meie kodus
olla aastaringi,
igal öösel sussi sisse
jätta mõne kingi.

Vana aasta vaikselt ukse suleb,
Ta puudutusest link veel soe
Ning kannul kohe teine tuleb,
Kel eelnev üldsegi ei loe.

Põsed roosad, habe härmas,
pikuke kui tuletikk,
läbi metsa kõnnib kärmas
kingitooja päkapikk.

Ega päkapikk ei vaja
ehituseks puud või tellist:
tal on piparkoogist maja,
aknad aga karamellist.

Vahutavat õllevaati,
head ja lahket jõulutaati.

Kuuselõhn ja küünlasära –
See jõuluõhtu võlu.
Aasta lõpp, see tore olgu,
aasta uus veel parem tulgu!

Ma olen üks tõsine mees
ja tõsiselt seisan su ees.
Ma tõsiselt patsi sul löön
ja naerdes siis präänikuid söön.

Vaikne tähtine öö,
mustendab männiku vöö.
Vaatamas kuu üle ilma,
jõuluhelk rõõmustab silma.

Jõulurõõmu ja küünlasära
saatku vana aasta ära.
Uuel aastal kõike head,
rõõmsat meelt ja vintis pead.

Kes see tuleb trepist üles?
Kellel pungil kott on süles?
See on tuttav jõulumees,
loeme salmi tema ees.

Lumehelbeke
tasa, tasa
liugleb aknale,
tasa… tasa…
Nagu viibiks ta
tasa, tasa,
mõtleks tulles ka:
tasa, tasa!
Miks nii tuksud rind?
Tasa, tasa!
Rahu otsib sind –
tasa, tasa…

Sõitsid saanid, sõitsid reed
mööda pikka talveteed,
helisesid aisakellad,
aisal jõulukellad hellad.

Igal õhtul enne püsi
kes see kõnnib ukse taga?
Vaatad välja: trepp on tühi,
õu on hääletu ja vaga.
Tuled tuppa, jälle kuule:
vaiksed sammud, õues kahin,
kostab läbi õrna tuule
jala-astumise sahin.
See on tema, see on tema –
meie armas jõuluvana,
vara varmas hoolitsema,
pühi ette valmistama.

Jõulukella helin
hingerahu loogu,
uusaasta kõlin
tervist, õnne toogu!

Taas kuusel me süütame küünlad,
leek valgustab hämara toa,
kauaoodatud jõulude valguses
uus aasta saab tulekuks loa.

Kuumad vorstid, kanged õlled,
uuel aastal uued õnned.

Pugu punnis, tuju hea,
luuletusi täis on pea.
Järsku ukse taga kolin,
karjub vana – külla tulin.

Loeb lumetähti talvekuul,
uus aasta tuleb naerusuul,
tal kaasas õnne õuetäis
ja rõõmu terve põuetäis.

Kõige ilusam kuu on jõulukuu,
kõige ilusam puu on jõulupuu,
kõige ilusam mees on jõulumees,
kõige ilusam aasta on sul ees.

Külmad ja lumerohked talveilmad,
need on vaid siis kui suled silmad.
Must maa ei heiduta meie meelt,
ega lükka jõuluvana kõrvale teelt.
Niisiis õigel päeval saabub taat,
tulgu ta linnast või hoopis maalt.
Toob ta sära kõigi silma,
kinkidest ei jäta kedagi ta ilma!

Häid jõule!