kaastundeavaldused

Kaastundeavaldused ja kaastunde luuletused

Kaastundeavalduse teksti kirjutamine võib olla hirmutav kogemus ning sobivate sõnade leidmine võib olla keeruline. Aga see on äärmiselt oluline, kuna armastatud inimese kaotamine on tugevasti emotsionaalne kogemus. Sooja kaastundeavalduse jõudu ei saa alahinnata, eriti kui need on suunatud leinavatele inimestele, pakkudes neile lohutust.

Siiralt koostatud lühike kaastundeavaldus võib olla suureks toeks keerulistel aegadel. Teadmine, et teised toetavad sind, on leinava inimese jaoks ülioluline. Seega on oluline väljendada kaastunnet, isegi kui sõnad tunduvad kohmakad või raskesti leitavad.

Kaastunde luuletused

Ei enam kõndimas sind teel.
Su hääl me kõrvus kõlab veel.
Ei enam naeratust su suul.
Nüüd tasa leinas nutab tuul.

Talvekuu metsas on käes,
varakult hämardub päev.
Männiku lookleval teel,
viimaseid lumehelbeid näen veel.

Kes teab kui sügav on meri,
kui pime on tormine öö,
kui valus on nutetud pisar,
kui lahku viib kallite tee.

Me oleme tulnud ja olnud,
ja läheme taas,
ning just nagu mälestus olnust,
me jäljed on maas.

Talvetuultega läksid sa teele,
ilus mälestus sinust jääb meelde.

Meie südameis püsid sa ikka,
elad edasi omade seas.

Ei, ta lahku su juurest,
ta on sinuga koos.
Sinu mälestustes, mõtteis,
sinu eluloos.

Kaotusvalu hingelt keegi võtta ei saa,
aeg selle asendab mälestustega.

Viiulid mängivad
valusat laulu – oli kord.
Iga kord lauluga
uueneb mälestus – oli kord.

Tähtede taga koidab sul taevas,
vaikne lootus sul täide seal läeb…

Tuul nii tasa puude ladvus liigub,
linnud unelaulu laulavad…

Maga vaikselt, puhka rahus,
südamed on sinuga.
Mälestuste päiksekullas
jääd sa ikka meiega.

Nii valus on mõelda, et sind enam ei ole…
ja kunagi enam me juurde ei tule.

Ükski hea inimene ei kao jäädavalt.
Ta tuleb meie juurde taas,
esimese päikesekiire
või leebe tuulena.

Aeg ühiseid rõõme ja muresid ei mata,
aeg kaunimad ajad meelde jätab.

Mis tulema peab, see tuleb.
Kel otsa saab aeg, see läheb.
Minnes võtab ta lambist tule
ja süütab taevasse tähe.

Ilus kaastundeavalduse tekst

ilus kaastundeavaldus

Päev õhtule laskus… ja lõppes elurada…

Me mõtteis püsid sa ikka, elad edasi sõprade seas…

Olgu koit sul küünlatuleks, õhtulambiks ehajoon…

Sa olid nagu päikene ja paistsid südame – ja kadusid kui päikene öö musta
hõlmasse.

Seal, kus sulgub eluraamat, algab mälestuste tee…

Valva ja kaitse mind nüüd pilve pealt nagu oled seda terve elu teinud.

Vaikis vaev ja valu…

Nüüd puhkavad su kuldsed käed, mis palju teinud kodu heaks…

On kurbi hetki elus ja lahkumisi rohkem, kui peaks.

Nii ajaratas ringi käis, et täitus viimne aastaring…

Mälestus püha sinust hinge jääb helge ja hea. Meie mõtetes püsid sa üha, elad edasi meie seas…

Kuidas küll süttivad – kustuvad tähed õhus ja nimedes, otsekui ohe sa lendu lähed liuglevas pimedas…

Sõmer liiv sind kinni kattis, mälestust ei iial mata…

Vaikselt lahkusid isake (emake) hea, muredest, valudest enam ei tea.

Päikene tõuseb ja vaob, inimene elab ja kaob…

Valus on mõelda, et sind pole ja iial sa meie juurde ei tule.

Äkki katkes sul elulõng, hella mälestust me sinust hoiame.

Raske oli sulle elurada, hella mälestust me sinust hoiame.

Ootamatult äkki jäi vaikseks koduõu, hällipäevast sai leinapäev.

Sind leinama jääb kodumaja, igatsema koduõu…

Valud kaovad, kuid mälestus jääb meie südamesse.

Iga lahkumine on raske, iga teelesaatmine kurb…

Sõnade hoolikas valimine võimaldab meil pakkuda leinavatele inimestele lohutust ja mõistmist. Südamlik kaastundeavaldus võib luua sidemeid, soodustada paranemist ning meelde tuletada, et leinajad pole üksi. Oluline on omaks võtta soojust, siirust ja kaastunnet, mis on vajalikud nende keeruliste aegade ületamiseks.

Minu siiras kaastunne.